Näosaade

Ma küll suure suuga lubasin eelmise näosaate hooaja lõpus, et uut hooaega ma enam ei vaata, sest olin pettunud, kui kehvasti oli finaalsaade tehtud. Noh, eile õhtul kell 19.30 olin mina ikkagi kõpsti televiisori ees ja kommenteerisin veel sõpradega ka tervet saadet.

Ma tegelikult vaatan väga vähe telekat ja ühtegi saadet niimoodi iganädalaselt ei jälgigi. Eesti seriaale ma ei viitsi jälgida, kuigi kunagi näiteks vaatasin “Pilvede all”, aga no see on nii säästuseriaal ja süžee ei arene ka kuidagi edasi. Palju võib üks inimene ühe reha otsa astuda? Lisaks tunduvad kõik tegelased veidike bipolaarsed ja nende käitumine on ajas kardinaalselt muutunud. Ja siin ei ole asi selles, et ajaga inimesed muutuvad ja arenevadki. Osadel tegelastel on pigem taandareng toimunud.

Erinevad meelelahutussaated on Eestis alla igasugust arvestust. Ma ühe osa vaatasin seda lapsesaamissaadet, aga see oli suhteliselt igav ja saatesse olid valitud nii ühesugused pered.

Siis erinevad komöödiasaated, mis meie kanalitel jooksevad, nagu nt “Suur komöödiaõhtu” jne, ei ole minu meelest naljakad. Seega ongi ainus hea meelelahutussaade “Su nägu kõlab tuttavalt”. Ja see hooaeg tõotab tulla väga lahe, sest juba esimene saade oli mu meelest täiega kõva. Enamus esitusi olid päris head.

Mis mind aga imestama paneb, on see, kuidas vaatajad ei tea neid inimesi, kes sel aastal näosaates osalevad. Nii, kui hakati välja kuulutama, kes sel korral kaasa löövad, siis hakkasid inimesed TV3-e FB lehel kommenteerima, et kes see on. Peamiselt ei teata Marta Laant, Valter Soosalu, Hanna Martinsoni ja Bert Pringit. Kuidas küll?

Marta Laan on pea kümme aastat olnud suhteliselt tuntud. Sai ta tuntuks minu mäletamistmööda seriaalis “Kodu keset linna”, aga on veel mitmes teiseski seriaalis mänginud, näiteks ENSV. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ta on saanud ka Voldemar Panso nimelise preemia, aga see kedagi eraldi kuulsaks ei tee.

Valter Soosalu puhul hämmasatab mind kõige enam, kuidas on võimalik, et inimesed teda ei tea? Põhja-Konn on üks ägedamaid praeguse aja bände, aga jah, nad teevad veidi teistmoodi muusikat, mis ei pruugi olla kõigi teetass. Samas laulupeo kontekstis räägiti Valterist ju päris palju.

Bert Pringi on ka vähemalt viimased kümme aastat meelelahutuses tegutsenud. Ta nimi on ikka aeg-ajalt läbi käinud. Tõsi, viimastel aastatel vist mitte ülemäära tihti.

Hanna Martinson on ainuke, kelle puhul ma mõistan, kui inimesed teda ei tea. On ta ju mänginud vist ainult ühes filmis – “Must alpinist”. Mulle see film väga meeldis ja selle kaudu saingi Hannaga n-ö tuttavaks. Ta intervjuusid vaadates/kuulates jättis hästi energilise ja toreda mulje. Olen teda sellest ajast saadik ka Instagramis jälginud, sest tundub lahe noor inimene olevat.

Igatahes mina ennustan, et kogu saate võidab Valter Soosalu, sest see mees on ülimalt andekas ja mul on hea meel, et kui inimesed teda enne ei teadnud, siis nüüd saab ta tuntust juurde. Ja ehk jõutakse ka Põhja-Konnani. Päriselt, kuulake laulu “Selle ilma igav kainus”, mis peaks ka nende kõige tuntum pala olema.

Advertisements

Jutupunktid

  • Mul on kopp nii ees nendest valimistest. Tundub nagu iga teine inimene kandideerib kohalikel valimistel. Vähemalt minu tutvusringkonnas. Vähemalt on hea see, et paljuski toovad valimised inimese tõelise pale välja. Kui muidu tundub mõistlik inimene, aga valimiste ajal hakkab solvama kõiki teisi kandidaate, isegi oma erakonnakaaslasi, siis näha on, et inimene on lapsik ja poliitika jaoks ebaküps. Samas toovad valimised ka lipitsejad välja. Need, kes püüavad iga hinna eest meeldida ja seeläbi sinu häält endale saada. Ainult pool kuud veel ja siis saab see jama läbi.
  • Ma ei tea, kas asi on minus, aga ma ei leia poodidest viimasel ajal üldse ilusaid riideid. Kõigis kauplustes on täpselt ühesugused tooted. Kui inimene tahab veidi omanäolisemalt ja erilisemalt riietuda, siis kust ta endale rõivad leiab? Kaltsukast? Internetist? Ma ei ootagi teab mis ekstravagantseid asju, aga tahaks midagi muud peale halli kampsuni ja lühikese nahkseeliku, mis paistavad olevat kõik kauplused vallutanud. Ma juba vahepeal mõtlesin, et peaks õmblemise selgeks õppima ja ise endale meelepäraseid riideid tegema. Aga selleni ma veel paraku jõudnud pole. Kusjuures, üks päev käisin kangapoes, aga ega ei silmanud küll eriti ilusaid kangaid. Pigem olid suht vanamutilikud või siis üheksakümnendatest. Samas üheksakümnendad teevadki ju comeback’i. Äkki sattusin lihtsalt kehval ajal poodi?
  • Tegelikult olen ma juba ammu mõelnud, et peaks rohkem eesti disaini ostma, aga üldse kohe ei raatsi t-särgi eest 60 eurot välja käia.
  • Ma hiljaaegu rääkisin ka, et ma ei oska eriti hästi rahaga ümber käia. Viimasel ajal olen ma ikka püüdnud rohkem jälgida, mida ma ostan ja mis summa eest. Eile käisingi toidupoes ja muuseas tahtsin ka porgandeid osta. Miskipärast tahtsin kohe haarata juba pakendatud porgandite poole, aga siis jäin hinda vaatama. Kui ise laod endale porgandid kilekotti, siis maksab kilo 35 senti, kui aga võtad pakendatud variandi, siis maksad poole kilo eest 75 senti. Hakkasin mõtlema, et jumal teab, kui palju ma olen niimoodi valinud kallima toote, sest see paistab lihtsalt rohkem silma. Ma kujutan ette, et paljud võivad silmi pööritada minu jutu peale, aga võtke seda kui osa minu suureks kasvamisest ja raha väärtuse tundmaõppimisest 😀
  • Mõtlesin täna, et vahetaks oma blogi aadressi ära ning paneks ees ja perekonnanime, aga see oli loomulikult juba võetud, sest mul on nii popp nimi. Ja siis katsetasin mingeid suvalisi variante ja miskipärast ühel hetkel kinnitasin ka ära. Kuigi ma ei tahtnud seda teha. Mul on paraku kombeks enne nupule vajutada ja siis lugeda, et oot, mis see nüüd oli, kuhu ma vajutasin. Nii ka seekord. Ja ma ei saanudki oma vana aadressi tagasi. Pean nüüd sellega leppima, mis seal ikka. Ma nii vihkan, et mul on komme hakata midagi näppima ja siis see totaalselt tuksi keerata ning hiljem ka vanduda, et oli siis seda nüüd vaja. Ma tahaksin ka oma blogi välimust muuta, aga ma parem ei hakka, sest ma tean, kui närvesööv see on ja lõpuks ma teeks raudselt asjad kolm korda hullemaks.
  • Ma saan täna elus esimest korda ühel peol DJ olla ja selle eest suisa makstakse.
  • Minus on koos justkui kaks isiksust. Üks on selline, kes tahaks olla badass karjäärinaine ja pealinna kolida. Teine osa minust tahaks aga maale kolida ja seal rahulikult kulgeda. Nautida rahu ja vaikust ja teha…ma ei tea mida. Ma ei saagi aru, kumb pool domineerivam on. Ma mõtlen praegu nii, et mingi aeg võiks karjääri teha ja siis kui juba vanus on kõrgem ning aeg pere luua, siis võiks maale või väikelinna kolida. Väikelinna all pean silmas Tõrvat, sest ei ole olemas paremat ja ilusamat kohta maamuna peal. Ja kui toredad inimesed seal elavad. Aga võibolla ma ka idealiseerin seda kohta oma lapsepõlve pärast. Kes teab.
  • Ma olen avastanud, et mulle täiega meeldivad esmaspäevad. Pühapäeval küll mõtlen, et ei viitsi tööle minna, aga kui esmaspäev käes on, siis tunnen, kuidas motivatsioon on laes ja energiat on ka nii palju, et andke aga ette, küll ma kõik ära teen. Samas on viimasel ajal hästi toredad nädalavahetused ka olnud. Naljakas on see tööl käiva inimese elu. Viis päeva nädalas teed tööd ja siis kahel puhkepäeval püüad võtta kõike, mida võtta annab ja siis esmaspäevaks oled veel rohkem väsinud kui reedel. Aga ometi on ka motivatsiooni, sest uus nädal ja uued eesmärgid ja uued võimalused.
  • Kui keegi paluks mul nimetada mõni enda hobi, siis ma nimetaks magamise. See on uskumatu, kui palju võib üks inimene magada. Aga magada on nii hea.

Septembrikuu kokkuvõte

Kuna on viimane selle kuu päev, siis on paras aeg endale antud lubadustest ka lühike kokkuvõte teha.

Väikese ääremärkusena pean ikkagi heietama, et küll see aeg alles lippab: alles oli ju suvi ja nüüd on juba kolm kuud jõuludeni jäänud.

Märkasin, et kohe septembri algusest saadik hüppavad Facebookis igasugused jõuludega seotud postitused ette. Et märgi sõber, kes ei jõua jõule ära oodata jne. Mu jaoks on see veidi mõistetamatu. Kui ma laps olin, siis ootasin ka väga jõule, aga täiskasvanuna muutub see aasta aastalt minu jaoks vähem oluliseks. Ilmselt siis on jälle jõulud erilisemad, kui ühel päeval endal lapsed on, aga praegu jätab see mind pigem külmaks. Vähemalt septembris ja oktoobris.

Praegu on nii ilus sügis olnud, mida olen püüdnud täiel rinnal nautida. Viimased päevad on olnud mõnusalt päikesepaistelised ja soojad. Süda on kohe rõõmu täis.

Mul on töö juures üks puu, mida ma tööle jalutades silman ja ausõna iga päevaga on lehed tunduvalt värvilisemad kui eelmisel päeval. Mõtlesin, et peaks iga päev sellest puust pilti tegema, siis kohe hea võrrelda ja vaadata seda muutumist.

Aga läheme nüüd nende lubaduste juurde, mis ma kuu algul endale andsin.

  • Terve septembrikuu jooksul võtan iga päev söögi tööle kaasa – Kahel korral siiski ostsin ka lõuna ajal süüa, sest ma ei olnud arvestanud, et nii kauaks tööle jään. Ühel korral käisin lõuna ajal trennis ja pärast seda oli kõht nii hirmus tühi, et pidin ühe wrapi haarama.
  • Loen läbi vähemalt kaks raamatut – Lugesin ühe: Jeannette Walls “Klaasloss”, mis meeldis väga ja läks kiiresti. See raamat räägib autori lapsepõlvest, mis oli väga omamoodi ja eriskummaline. Raamatut lugedes ma vihastasin nii mitmel korral ta vanemate peale. Eriti ema peale, kes minu meelest oli lihtsalt nõrga iseloomuga. Kuidas muudmoodi seletada seda, kui lapsed peavad hommikul ema moosima, et too suvatseks tööle minna, et perele raha teenida, sest lapsed on näljas? Samas olid lapsed äärmiselt intelligentsed ja suure lugemusega ning oskasid ja teadsid asju, mida paljud täiskasvanudki ei tea. Igatahes soovitan seda teost.
  • Käin kuu jooksul vähemalt kümme korda trennis (pool suve ma polnud üldse Tartus, seega jäi trennitegemine tahaplaanile. nüüd on hea aeg end uuesti käsile võtta.) – Käisin tegelikult ainult kuuel korral, sest esimesel nädalal ma ei viitsinud ja ühel nädalal oli mul lihtsalt nii kiire, et ei jõudnud. Ma tean küll, et inimesed ütlevad, et kuidas siis ei leia seda tunnikest, et trenni minna, aga tegelikult kulub ju palju rohkem aega. Pead kohale minema, riided vahetama, siis trenni minema, siis pesema minema ja siis koju. Minul kulub alati ikka vähemalt kaks tundi. Ma avastasin, et keset päeva on palju mõnusam trennis käia kui pärast tööd. Esiteks on spordiklubis vähem inimesi ja kui niikuinii tööl oled, siis ei teki seda muret ka, et ei viitsi kodust välja minna. Seega nüüd ma käingi trennis keset tööpäeva. Nii mõnus on.
  • Käin vähemalt korra kusagil metsas või rabas või kus iganes matkamas – Käisin vist isegi kahel korral. Nii ilusad ilmad on olnud, et patt oleks kohe toas istuda.
  • Kirjutan vähemalt korra iga nädal siia blogisse – Selle lubaduse täitsin ilusti ära ja tegelikult oli see hea motivaator minu jaoks. Mul on tihti niimoodi, et tahaks kirjutada, aga ei ole kuidagi viitsimist. Ehk uuel kuul võtan lausa eesmärgiks kahel korral nädalas kirjutada.

Selline kiire kokkuvõte siis. Sellist eesmärkide seadmist peaks iga kuu alguses tegema. See kuidagi motiveeris täiega. Vaatame, mis ma uueks kuuks välja mõtlen.

 

Kommenteerimisest

Eelmises postituses mainisin ma, et sel nädalal on Raadio 2 eetris saade Tudengi 45, mille üks saatejuht ma olen. Eilses saates tegime juttu internetis kommenteerimisest, sest tudengipäevade raames toimus selline üritus nagu Kommentakvaarium, kus noored said kokku ja vastukaaluks negatiivsetele kommentaaridele, mis enamjaolt erinevate portaalide kommentaariumis on, hakkasid nad positiivseid kommentaare kirjutama.

Kommenteerimine on minu jaoks hästi huvitav teema, kuigi ma ise eriti aktiivne kommenteerija ei ole. Ajaleheartikleid ei viitsi ma kunagi kommenteerida, aga vahel mõne blogipostituse all võtan küll sõna. Siiski on see pigem harv juhus ja seda sel põhjusel, et ma lihtsalt ei viitsi ja alati ei ole ka midagi öelda.

Küll aga meeldib mulle tohutult kommentaare lugeda. Kui ma loen mõnda artiklit, siis peaaegu alati viskan pilgu peale ka sellele, mida rahvas arvab. Enamjaolt võib muidugi ette aimata, mis suunas kommentaarid lähevad, aga vahel ma suudan ka üllatuda, sest inimesed kirjutavad vahel nii vaimukalt ja kaasahaaravalt. Päris siiralt kohe olen ma mitu korda mõelnud, et tahaks, et ka mulle oleks antud selline sõnade ritta seadmise oskus. Aga mida ei ole, seda ei ole.

Kui ma ajalehes töötasin, siis oma tööpäeva alustasin ma kommentaaride lugemisega, mis minu kirjutatud loo all olid. Ja ma lugesin absoluutselt kõik kommentaarid läbi. Kolleegid hoiatasid mind küll, et kommentaare ei tasu lugeda, aga mulle meeldis ja meeldib siiani. Ilmselt sel lihtsalt põhjusel, et ma ei võta neid hinge ega solvu. Ja ma ei ütle seda niisama, vaid ma tõesti ei oska solvuda nende peale, isegi, kui need ongi õelad. Ma olen püüdnud mõelda, millest see tuleb, et ma muigega neid kommentaare loen, aga ei ole välja mõelnud.

Tegelikult usun ma, et ajakirjanikuna oma artiklite all kommentaaride lugemine võib isegi kasuks tulla. Saab sealt ju lugejate käest vahetut tagasisidet. Näiteks ühe kunagise loo puhul tõid kommentaatorid mitu korda üh aspekti välja ja sellest oli valesti aru saadud. See oli signaal mulle, et ju siis olen kehvasti kirjutanud ja püüdsin edaspidi kohe ise ka oma loos märgata kohti, mis võisid segadust valmistada.

Samamoodi, nagu mulle meeldib ajalehe artiklite all kommentaare lugeda, käin ma Perekooli foorumit lugemas. Ma tean, et paljudel blogijatel on oma kana selle kohaga kitkuda ja popp on kuulutada, et keegi isegi ei teadnud enne selle portaali olemasolust, kui neist seal kirjutama hakati.

Noh, mina tean väga hästi, mis portaaliga tegu on, sest kui guugeldada midagi (näiteks mõne toote kohta), siis peaaegu alati lööb ette mõne perekooli postituse. Ja nüüd käin ma seal regulaarselt lugemas, sest seal on koos niivõrd erinevad inimesed ning minu jaoks on äärmiselt põnev lugeda, kuidas erinevad inimesed mingisse asja suhtuvad.

See on ka üks põhjus, miks mulle meeldib olla ajakirjanik: mulle meeldib piltlikult öeldes pugeda inimeste pähe ja püüda mõista, kuidas ja mida nad mõtlevad. Perekoolis on samamoodi. Loomulikult on seal õelaid inimesi, kes tahavadki teistele ära panna, aga tegelikult on seal ka tohutult palju inimesi, kes jagavad kogemusi ja arutavad teemade üle oma vaatepunktist.

Ma ei pruugi nende arvamustega alati nõustuda, aga keegi ei käsegi.  Minu jaoks on see koht, mis avardab veidike maailmapilti, sest seal näeb kuivõrd erinevalt on võimalik mõelda. Paljude teemade puhul on käod sisse toonud seisukohti, mille peale ma iialgi ei tuleks, aga see ongi lahe, sest nii suudan ka mina mõista, et ahah, ka niimoodi on võimalik mõelda või et vaat, kui huvitav mõttekäik.

Vahepeal ma lähen muidugi närvi ka, kui keegi küsib näiteks suhte teemal nõu ja siis keegi kirjutab lihtsalt lahuta. Kui ei ole midagi öelda, siis saab ju ka vaikida.

Tihtipeale arutatakse seal ka erinevate inimeste üle, kas siis kuulsate inimeste või kägude tuttavate kohta. Analüüsitakse nende käitumist, aga vahel ka välimust ja jah, ma täitsa usun, et kui see inimene satub seda lugema, siis ta võib solvuda. Kuigi mina ei leia solvumiseks põhjust. Tihtipeale ikkagi arutatakse päris asjalikult. Kui kedagi nimetatakse ebastabiilseks, siis tuuakse näiteid, miks ta ebastabiilne on.

Samamoodi, kui keegi kirjutaks, et ma olen rumal, mida ka Delfi kommentaatorid on kirjutanud, siis ma ei solvu selle peale, sest see on tõsi. Iga päevaga avastan ma üha rohkem, kui palju on asju, millest ma mitte midagi ei tea. Ajakirjanikutöö on sellepärast ka lahe, et sa kuuled nii paljude erinevate asjade kohta. Näiteks tegin ma hiljuti loo ühe teadlasega, kes uuris metssigu ja seda, kuidas lisasöötmine neid mõjutab. Ma võin nüüd küll väita, et metssigadest tean ma tunduvalt rohkem kui enne seda intervjuud.

Täna käis meil näiteks Raadio 2s külas eesti ainus toiduhügieeni ja toiduohutuse professor ja täitsa lõpp, kui huvitavalt see mees rääkis. Ja jällegi, sain nii palju uut teada. Vot selliste asjade pärast ma ei solvugi, kui keegi ütleb, et ma olen loll, sest tõesti, on teemasid, millest ma ei jaga absoluutselt mitte midagi. Näiteks keemia või füüsika, aga ka majandus. Ajaloosündmuste peale ei ole mul ka hea mälu ja ma näiteks ei tea eriti, mis mingil aastal juhtus. Samamoodi olen ma ikka väga loll spordi teemal. Ma loodan, et ma ikka enamus eesti tuntumaid sportlasi tean, aga taustatööd tegemata mingit sisukat intervjuud ma nendega teha ei oskaks. Olekski stiilis, kuidas läks või mis valesti läks nagu paraku enamus spordiintervjuusid ka on. Okei, nali naljaks.

Samamoodi ei solvu ma, kui keegi ütleb, et mul on suur nina. Ongi. Paras kartul on, aga ma ei ole kunagi sellepärast põdenud ja mind ausalt öeldes ei ole see kunagi häirinud ka. Kui nii, siis nii. Ega see mind ju halvemaks inimeseks ei tee ja vaevalt keegi ütleb, et ta ei taha mu sõber olla või minuga tööalaselt koostööd teha, sest mul on suur nina. Kui keegi isegi ütleks nii, siis ma vist naeraks, aga kohe kindlasti ei solvuks.

Üldse mulle tundub, et inimesed on nii ebakindlad ja siis solvutaksegi kõige peale. Teisalt ei arva ma, et asi on ainult ebakindluses. Meie ühiskonnas levibki praegu mingisugune solvumiskultuur. Kui miski ei meeldi – solvu. Kui õpetaja paneb koolis halva hinde – solvu. Kui sõber ütleb, et tal pole aega välja minna – solvu. Kui keegi ütleb, et talle ei meeldi su kulmud – solvu.

Iseasi muidugi, miks üldse kellegi välimust kommenteerida, aga sellised inimesed viitavad kohe sõnavabadusele ja suisa inimõigustele aru saamata, mis see sõnavabadus üldse tähendab, aga sellest võibolla mõni teine kord.

Igatahes ei näe ma ka solvumist lahendusena. Kui teine inimene ongi nii madal, et kommenteerib välimust, siis ole sina sellest üle ja ära solvu. Samamoodi, kui keegi ütleb, et inimene on näiteks liiga roosamanna (seda kasutatakse blogijate puhul ja ma ausõna ei pea kedagi konkreetset silmas), siis see on hinnang, mitte fakt. Fakt on see, et ma olen 179,5 sentimeetrit pikk, aga kui keegi ütleb, et ma olen roosamanna, siis see on hinnang.

Hinnanguid anname me aga pidevalt iga päev. Ma väga tahaks öelda, et ma ei ole inimene, kes teiste riietust oma peas hindab, aga ma ei saa midagi teha, kui näen tänaval korpulentset daami, kes on endale 2 numbrit väiksema kleidi selga venitanud. Jah, ma mõtlen, et ta on nagu kiles viiner. Ma tahaks, et ma ei mõtleks, aga ma ei hakka valetama. Aga ma tavaliselt ei kommenteeri kõrva häälega, et vaata, mis paksuke on endale selga ajanud. Kui inimene tahab seda kanda, lasta ta siis kannab. Kuigi kitsad riided ei kaunista kedagi, aga see tegelikult ju ei ole minu asi.

Samamoodi vaatan ma veidike pika pilguga inimesi, kes tulevad teatrisse dressides ja tossudes. Ma olen iganenud arvamusega, et teatrisse võiks väheke viisakamalt riidesse panna, aga see tuleb võibolla sellest, et mulle endale lihtsalt tohutult meeldib kanda minu hinnangul ilusaid kleite ja lahedaid outfit’e.

Hästi pikk ja kohati vist segane jutt sai, aga kokkuvõtteks ma usun, et paljude kommentaaride taga, isegi, kui see meile ei meeldi, on tõepõhi all. Seetõttu ei näe ma põhjust  tõe peale solvuda. Aga tõde pidigi valus olema ja seega ei saa ka pahandada nende peale, kes solvuvad. Küll see solvumine ühel hetkel üle läheb.

Kommenteerige, mis teie arvate.

Pool septembrit läbi

Terve tänase päeva rõhus mind tunne, et pean midagi blogisse kirjutama, sest sai ju lubatud, et septembrikuus postitan igal nädalal vähemalt korra. Tegelikult on mul mitu teemat, millest tahaks kirjutada, aga neist tulevad ilmselt sellised pikemad postitused, mistõttu ei viitsi ma nendega algust teha. Kohutav asi on see laiskus. Seega täna tuleb üks niisama lobapostitus. Püüan varsti ikkagi need arutlevad teemad ka kirja panna. Kasvõi enda jaoks, siis saab aastate pärast pead vangutada, et kuidas ma ikka nii rumal olin.

Ma lubasin suure suuga teha septembrikuus vähemalt kümme trenni. Kusjuures mul oli kogu aeg miskipärast meeles kaheksa ja praegu vana postitust üle lugedes avastasin, et ups, ikka kümme.

Noh, ütleme nii, et ma hakkasin alles sel nädalal uuesti trennis käima ja kokku olen teinud kolm trenni. Asi seegi, eks. Mul on veel 13 päeva, et ülejäänud seitse trenni ka ära teha.

Avastasin, et tegelikult on päris mõnus trennis käia. Ma hakkasin tööpäevade keskel käima, siis ei teki seda olukorda, et olen pärast tööd juba koju tulnud ning siis ei viitsi end uuesti kodust välja ajada, sest ma olen nii laisk.

Ausalt, ma võiks oma hobina nimetada magamise. Mulle tohutult meeldib magada ja ma võin seda väga palju teha. Kui oleksid mingid võistlused, kes suudab rohkem magada, siis ma ilmselt võidaks. Olgu, tõele au andes, üks mu sõbranna on isegi suurem unekott kui mina. Aga magada on lihtsalt nii mõnus.

Kuigi-kuigi. Täna hommikul läks mul uni ära enne kella seitset hommikul. Olin ise ka üllatunud sellisest asjade käigust, sest viimati juhtus taoline seik vast lapsepõlves. Tunnikese pikutasin ja kell kaheksa ajasin end üles, sest uni oli läinud mis läinud. Ei tea, kas hakkan vanaks jääma. Raudselt homme hommikul on nii sügav uni, et ei jõua isegi kella kümneks tööle.

Kui mul on vaja hommikul kuskil olla kellaaja pealt, siis pole probleemi, saab tehtud. Aga kuna mul tööl on üsna ükskõik, mis kellaks ma kohale lähen, siis tekibki see olukord, et kui uni on peal, siis ei viitsi üles tõusta ja lükkan äratuskella edasi. See ajab mind aga tohutult närvi, sest mis mõttes ma poole päevani magan. Teised lähevad lõunale kui mina alles tööle jõuan. Tegelikult on mul hea meel, et mul selline vaba graafikuga töö on. Eelmine aasta oli ideaalne selle töö kõrvalt koolis käia.

Tulles tagasi trennitegemise juurde, siis ma olen proovinud nüüd selliseid trenne, kus ma varem pole käinud. Näiteks käisin Mybeatis, mis on trummipulkadega rütmitrenn.

Ma olin kuulnud, et see on jõhker trenn, aga oh sa issand. Poole trenni peal ma lihtsalt mõtlesin, et ei jaksa enam. Samas oli päris lõbus ja naljakas ka. Hea, et trenn ainult 45 minutit kestis. Kui oleks tund aega olnud, siis ma vist siin praegu ei kirjutaks. Ei, tegelikult nii hull ka polnud. Pigem oli ikka lõbus. Kuigi trennis käisin ma reedel, siis alaselg annab tänaseni tunda. Aga pole hullu. Ilmselt lähen millalgi veel sinna trummipulkadega vehkima.

Tegelikult on järgmine nädal ees ootamas üpris kiire nädal, sest tudengipäevad tulevad taas ja sel korral teen jälle esmaspäevast reedeni kell 12.15 Raadio 2s saadet Tudengi 45. Nii, et kuulake kõik Raadio 2te, mis on ühtlasi ka mu lemmikraadio maailmas. Seal töötavad lihtsalt nii lahedad inimesed. Värsked ja vabad nagu on ka nende tunnuslause.

Vot, ega muud vist midagi. Tõmban otsad kokku tänaseks ja püüan millalgi kirja saada ka need teemad, mis mul peas juba mõnda aega tiirelnud on. Teie aga olge mõnusad ja nautige sügist nii palju, kui võimalik ehk siis nautige neid väikseid hetki, mil ei kalla padukat. Mõtlesin lausa, et peaks endale korralikud kummikud ostma, sest ilmateadet vaadates paistab, et need võiksid lähiajal marjaks ära kuluda. Aga ma lähen nüüd üllatus-üllatus magama, niiet head ööd!

Kodupaigake

Mu isa elab Valgamaal Tõrva linna külje all ja tal on hästi mõnus maakoht, kus ruumi on nii palju kui silmapiir seletab. Suvel on maal nii mõnus olla ja ma ei kujuta ette, kuidas on elada nii, et peaks suvi läbi linnas passima.

Üldse see piirkond on minu jaoks hästi erilise tähendusega. Minu vanavanemad elasid Tõrvas, mis on siiamaani minu meelest äärmiselt ilus ja mõnus linn, ning lapsepõlves veetsin ma iga oma vaba hetke just seal. Ma nii väga soovisin, et saaksin elada Tõrvas mitte Tartus.

Üldse mulle tohutult meeldivad väikelinnad. Inimesed on nii sõbralikud ja kuidagi lihtne on isegi võõrastega jutule saada. Aga see selleks.

Kuna ma sel nädalavahetusel pidin niikuinii maale minema ja maja oli ka tühi, siis kutsusin sõbranna külla. Leppisime kokku, et laupäeval näitan talle Tõrva linna ja õhtul läheme aiakontserdile, kus esinesid Tanel Padar ja Tomi Rahula. Jällegi üks äärmiselt tore idee kutsuda linnaelanikud enda aeda kontserdile.

Tõrvas on tegelikult päris palju, mida külalistele näidata. Kui aga ise kogu aeg selle sees olla, siis justkui ei märkagi enam kodukoha ilu ja toredust. Seega sel nädalavahetusel, sõbrannale linna ja oma lemmikkohti näidates, sain ma ka ise neid uuesti taasavastada.

Teine inimene paneb tähele selliseid asju, millest mina näiteks olen kogu aeg mööda kõndinud teist nägugi tegemata. Seega siit ka minu soovitus: viige sõbrad oma kodukohta ja uskuge mind, hakkate ka ise asju veidi teise pilguga vaatama.

IMG_2439

Septembrikuu

Kuigi öeldakse, et kõik on uus septembrikuus, siis minul midagi eriti uut pole, kui välja jätta see pisiasi, et otseselt loengutes ma enam käima ei pea. Tegelikult oleksin ma pidanud oma lõputunnistuse kätte saama juba sel kevadel, aga kuna minu lõputöö oli nigelas seisus, siis eriti head hinnet ma saanud poleks. Mul oli võimalik veel ka eksam teha, aga kahju oleks olnud raisatud ajast, mis kulus lõputöö tegemisele. Seega mõtlesin, et vahet pole, esitan parem oma töö hiljem, aga siis juba korralikumalt.

Kuigi ma aineid võtma ei pea, siis registreerisin end ikkagi kahele vabaainele, mis tundusid huvitavad. Eks näis, kas ma reaalselt ka viitsin neid läbida.

Teate, ma pean ausa ülestunnistuse tegema: ma olen eriliselt halb rahaga majandaja. Ei oska mina seda nii kasutada, et kuu lõpus ei uluks kukrus tuul. Ma saan aru, kui inimene teenib miinimumpalka, siis ongi väga raske midagi kuu lõpuks alles jätta, aga minu palgaga peaks üks inimene täitsa kenasti ära elama.

Kui ma hakkan oma rahaasjade peale mõtlema, siis ma ei saa olla eriti üllatunud, et kuhu see küll ometi kaob. Ma tean väga hästi, kuhu see kaob. Esiteks mulle väga meeldib osta erinevaid riideid (seda näitab asjaolu, et täna kappi koristades avastasin ma mitmeid ilusaid suvekleite, mida ma ei jõudnudki sel aastal kanda, sest enne sai suvi läbi kui kord nendeni jõudis) ja jalanõusid ning paraku pole mul just kõige odavam maitse. Aga see on üks koht, mida ma olen kogu aeg endale teadvustanud ja kust ma isegi suudan vajadusel kokku hoida.

Aga mul on üks kuluallikas veel, millest on väga raske aru saada. Nimelt minuga on selline lugu, et kui ma pean välja käima veidike suurema summa, siis ma ikkagi enne mõtlen. Kui see just pole asi, mida ma tõesti olen väga-väga tahtnud või kui mul on seda tõesti vaja. Aga minu jaoks pole mingi probleem kulutada alla kümne euro nii, et silm ka ei pilgu. Mis see 2 või 4 või 6 eurot ikka ära ei ole. See peaaegu et polegi raha. Aga kui ühe päeva jooksul kulutan ma ühes poes 4 eurot, siis teises veel 6 eurot ja kolmandas näiteks 8 eurot, siis teeb see juba täitsa arvestatava summa, eriti veel, kui selline asi toimub iga päev. Ja niimoodi justkui mitte midagi ostes kulubki see raha ära ja kuu lõpus on peaaegu kõik otsas.

Vahemärkusena ütlen, et iga kuu püüan ma midagi ikkagi teisele kontole ka kõrvale panna, aga kui ma seda kohe palgapäeval ei tee, siis mõni kuu juhtub ka seda, et sinna kontole ei kukugi mitte midagi. Ja praegu on mul isegi sealt suurem osa otsas, sest kevadel oli kaks reisikest, millele ka ikka raha kulus.

Sel korral panin kohe palgapäeval osa palgast kõrvale. Arvutasin just välja, et 18,75 protsenti palgast kui täpne olla.

Ma tõesti tahaksin olla vastutustundlik rahaga ümberkäija, aga ma ei oska. Igal pool alati soovitatakse, et märgi kõik oma kulutused üles, see aitab rahaasjad kontrolli all hoida. Ma tegin seda neli kuud, panin kõik täiesti ausalt kirja, vaatasin isegi sellele tabelile otsa ja kehitasin õlgu, et kui nii, siis nii. Seega ma ei tea, mismoodi see kulude kirja panek peaks aitama. Mind küll ei aidanud. Seega igasugused soovitused on vägagi oodatud, et minusugusest võhikust saaks ka asjalik majandaja.

Ma ise jõudsin järeldusele, et tööpäevadel kulub mul päris palju raha söögi peale. Tavaliselt ma ei viitsi kodust süüa kaasa võtta ja seega ostan kuskilt midagi lõunaks. Selle peale kulub iga päev kuskil neli eurot ikka. Kuna uue kuu alguses on ju tore endale eesmärke seada, siis mõtlesingi, et septembrikuu jooksul ei osta ma tööl olles kordagi süüa lõunaks. Pigem võtan kodust kaasa. See ei ole tegelikult eriline vaev, seega ma ei teagi, miks ma seda tavaliselt teha ei viitsi. Sellega peaksin säästma kuus kusagil 80 eurot. Raha seegi,

Kui ma endale selle eesmärgi võtsin, siis mõtlesin, et võiks ju end veelgi proovile panna ja midagi juurde mõelda. Seega siit tuleb minu lühike nimekiri asjadest, mida ma luban septembrikuu jooksul teha.

  • Terve septembrikuu jooksul võtan iga päev söögi tööle kaasa.
  • Loen läbi vähemalt kaks raamatut.
  • Käin kuu jooksul vähemalt kümme korda trennis (pool suve ma polnud üldse Tartus, seega jäi trennitegemine tahaplaanile. nüüd on hea aeg end uuesti käsile võtta.)
  • Käin vähemalt korra kusagil metsas või rabas või kus iganes matkamas.
  • Kirjutan vähemalt korra iga nädal siia blogisse. (ma parem ei hakka lubama, et kirjutan iga päev, sest olgem ausad, ma niikuinii ei teeks seda. ma ei suudaks elu sees välja niimoodi pastakast postitusi välja imeda. ma pigem kirjutan siis, kui tuju ja tahtmist on. ja praegu isegi on).

Rohkem mul praegu midagi pähe ei tulnud, aga kui tuleb, siis lisan jooksvalt juurde. Eks ma järgmise kuu alguses annan aru, kuidas läks.

Seniks võite aga jagada mulle nippe, kuidas te rahaga majandate ja toime tulete.